Sattusin pärast kodust sushiorgiat vaatama kinno uut muusikalifilmi. Sisul ma igaks juhuks pikemalt ei peatu, kuigi peab ütlema, et polnudki nii halb kui ma kartsin :P Muusikalifilm ongi ju eelkõige tantsu, laulu, ilusate kostüümide ja veel ilusamate inimeste film ja sellena ta õigustas end täielikult. Christina Aguilera lauluvõtted on küll teada aga see ei tähenda et nad ikkagi naudingust kananahka ihule ei tekitaks. Ja mingi seletamatu trennimineku kihk tekib mul ka alati pärast selliseid filme :P Mis veel kinoteosest meelde jäi - kaunid ning karaktersed naised ja mehed. Cher imho ei olnud siiski tuutori rolli parim valik. Ta on kindlasti kunagi suur staar olnud aga.. sünniaasta 46 andis end siiski veidi tunda. Aga kokkuvõttes oli siuke kena tervik. Mulle meeldib see stiil vnoh üldse muusikalitüüpi asjad juba sellepärast, et neid ei anna teha ilma et 100% pingutaks. Ja kui seda kõike siis veel kelmika naeratusega tehakse.. see lööbki paueri sisse. Kahju et enamik popartiste arvavad, et vaikse niutsumisega saab masse kõigutada. Vnoh natuke nagu saabki aga palju rohkem saab siis, kui möirata nii nagu Christina seda teeb. Mnjaa.. seda naist kuulaks küll laivis...
7/10
Tuesday, February 1, 2011
Saturday, January 29, 2011
Kõik on täis
Olen veel võlgu kommentaari Draamateatri etendusele "Kõik on täis".
Teplenkov on ikka mees nagu armee. Ega muidu ei saakski nii karakteriterohket monotükki mängida. Kuigi materjal oli eesti publikule ehk veidi harjumatult ameerikane, hoidis Taavi esitus tähelepanu koguaeg nii erksa, et muid mõtteid etenduse jooksul pähe ei tulnudki. Ja noh tegelikult võib ju lugu noore inimese pürgimisest oma unistuste poole ja kõigest muust millega ta oma eesmärgi kõrval tegelema peab rääkida ükspuha millisel mandril. Etenduse lõpuks olin märkamatult hakanud tema karakterile kaasa elama, nii et kergelt triumfeeriv lõpp tõi silma ootamatu pisara. Aplausi oli ta aga igatahes mitmekordselt ära teeninud.
8/10 (Olin ehk tollel hetkel ise ka veidi väsinud aga lugu ise oli minu jaoks ikka natuke liiga ameerika.)
Teplenkov on ikka mees nagu armee. Ega muidu ei saakski nii karakteriterohket monotükki mängida. Kuigi materjal oli eesti publikule ehk veidi harjumatult ameerikane, hoidis Taavi esitus tähelepanu koguaeg nii erksa, et muid mõtteid etenduse jooksul pähe ei tulnudki. Ja noh tegelikult võib ju lugu noore inimese pürgimisest oma unistuste poole ja kõigest muust millega ta oma eesmärgi kõrval tegelema peab rääkida ükspuha millisel mandril. Etenduse lõpuks olin märkamatult hakanud tema karakterile kaasa elama, nii et kergelt triumfeeriv lõpp tõi silma ootamatu pisara. Aplausi oli ta aga igatahes mitmekordselt ära teeninud.
8/10 (Olin ehk tollel hetkel ise ka veidi väsinud aga lugu ise oli minu jaoks ikka natuke liiga ameerika.)
Kirjad Inglile
Käisin eile järjekordset uut eesti filmi vaatamas. Üldse tundub, et see aasta saab eesti filmide poolest küll rikas olema. Siis on ehk igasugu ametitel ka ometi erinevaid filme, mida auhinnata (see tänane uudis "Taevalaulu" järjekordsest riiklikust preemiast oli suht jabur aga no las ta jääda).
Juba "Üks mu sõber" oli hea film. Rõõmus ja tore ja selline, mida peab vahepeal vaatama selleks, et ei unustaks ennast vinguma ja virisema. Natsa venis aga ilusad suvised Lõuna-Eesti vaated tegid selle täiesti tasa. Ja muidugi näitlejate valik oli lihtsalt suurepärane. Kokkuvõtvalt - väga lahe energiaboost! Ja nüüd siis see "Kirjad Inglile".
See oli üks hoopis teist masti film. Ilmselt olin oma eelmise õhtu etendusest ka üsna õiges meeleolus aga seda vaadates oli selline tunne, et filmi pausid on veel kaalukamad kui sõnad. Aga sõnu oli jälle vaja, selleks et pause mõista. Pildiliselt ja heliliselt oli film ka muidugi väga ilus. Ühest küljest jäi mulje, et tegu on anonüümse looga, kuid teemad puudutasid sellegipoolest lähedalt. Tundub ju et ei ole tegelikult oluline, et Afganistan on kaugel ja moslemid meid ei hirmuta ja üldsegist ei saadeta tänapäeval enam kedagi sunniviisiliselt sõtta aga... mõelgem kasvõi Rootsi pommiplahvatusele või Tuneesiale/Egiptusele ja mis see kolmas koht oligi kus moslemid nüüd jälle pead tõstavad.. või kasvõi sellele samale Venemaale, mille poolt vallutada saamist me ikka veel tegelikult hullult kardame. Kes ütleb, et see kõik ei pruugi igaüht meist ühel päeval puudutada ja mõni sõda jälle paljusid ka meie elusid ära ei lõika. Ühesõnaga ootamatult aktuaalne ja kaunis film oli. Paistab et tegu on festivalifilmiga ja ma siiralt loodan et tal läheb maailmas ka hästi. Kõnetada võib ta paljusid.
10/10
---
Pärast filmi tekkis selline visioon, et Artisest võiks saada hoopis puhtalt eesti filme (või no ka kaastöid) näitav kino. Neid väljamaa kunstifilme saavad huvilised netist ka alla laadida aga Tallinnas võiks olla üks koht, kus näidatakse koguaeg eesti filme. Muidu nende oma asjadega ongi nii, et kui välja tulevad siis korraks on kinos aga pärast enam keegi ei mäleta. Ja muidugi vastupidi ka. Mis kuramusepärast peab olema 500 m raadiuses 3 kino mis näitavad suht sarnast programmi. Tehkegi nii et Tallinnas on uusi eesti filme võimalik näha ainult Artises. Ja vanu ka. Siis teavad kõik lapsed kevadet, suve ja sügist ja mina ei pea enam tunnistama, et ma pole näinud "Hukkunud alpinisti hotelli". (Ja ma tean et eesti filme on Artise fuajeest võimalik DVDl osta aga kino on ikka midagi muud!)
Juba "Üks mu sõber" oli hea film. Rõõmus ja tore ja selline, mida peab vahepeal vaatama selleks, et ei unustaks ennast vinguma ja virisema. Natsa venis aga ilusad suvised Lõuna-Eesti vaated tegid selle täiesti tasa. Ja muidugi näitlejate valik oli lihtsalt suurepärane. Kokkuvõtvalt - väga lahe energiaboost! Ja nüüd siis see "Kirjad Inglile".
See oli üks hoopis teist masti film. Ilmselt olin oma eelmise õhtu etendusest ka üsna õiges meeleolus aga seda vaadates oli selline tunne, et filmi pausid on veel kaalukamad kui sõnad. Aga sõnu oli jälle vaja, selleks et pause mõista. Pildiliselt ja heliliselt oli film ka muidugi väga ilus. Ühest küljest jäi mulje, et tegu on anonüümse looga, kuid teemad puudutasid sellegipoolest lähedalt. Tundub ju et ei ole tegelikult oluline, et Afganistan on kaugel ja moslemid meid ei hirmuta ja üldsegist ei saadeta tänapäeval enam kedagi sunniviisiliselt sõtta aga... mõelgem kasvõi Rootsi pommiplahvatusele või Tuneesiale/Egiptusele ja mis see kolmas koht oligi kus moslemid nüüd jälle pead tõstavad.. või kasvõi sellele samale Venemaale, mille poolt vallutada saamist me ikka veel tegelikult hullult kardame. Kes ütleb, et see kõik ei pruugi igaüht meist ühel päeval puudutada ja mõni sõda jälle paljusid ka meie elusid ära ei lõika. Ühesõnaga ootamatult aktuaalne ja kaunis film oli. Paistab et tegu on festivalifilmiga ja ma siiralt loodan et tal läheb maailmas ka hästi. Kõnetada võib ta paljusid.
10/10
---
Pärast filmi tekkis selline visioon, et Artisest võiks saada hoopis puhtalt eesti filme (või no ka kaastöid) näitav kino. Neid väljamaa kunstifilme saavad huvilised netist ka alla laadida aga Tallinnas võiks olla üks koht, kus näidatakse koguaeg eesti filme. Muidu nende oma asjadega ongi nii, et kui välja tulevad siis korraks on kinos aga pärast enam keegi ei mäleta. Ja muidugi vastupidi ka. Mis kuramusepärast peab olema 500 m raadiuses 3 kino mis näitavad suht sarnast programmi. Tehkegi nii et Tallinnas on uusi eesti filme võimalik näha ainult Artises. Ja vanu ka. Siis teavad kõik lapsed kevadet, suve ja sügist ja mina ei pea enam tunnistama, et ma pole näinud "Hukkunud alpinisti hotelli". (Ja ma tean et eesti filme on Artise fuajeest võimalik DVDl osta aga kino on ikka midagi muud!)
Thursday, January 20, 2011
Panso
Peab ikka tihemini siia märkeid hakkama tegema. Vanainimese värk, muidu läheb meelest äragi, mis elus nähtud ja tehtud on.
Täna käisin näiteks Draamateatri Pansot vaatamas. Sain pileti puhtjuhuslikult, kuna selle õige omanik oli mattunud töökohustuste alla. Olen Draamas üldiselt viimasel ajal väga vähe etendusi näinud, kohe kuidagi ei satu sinna. On asju mida väga tahaks näha aga samas ma tean ka, et see ei ole päris nii 100% minu teater nagu näiteks Linnakas või NO.
Igatahes Panso. No tegelikult ma läksingi sinna ju Malmsteini vaatama ja ta oli ka tõega vaatamisväärsus. Milline sära silmis, milline viimistletud karakter! Vahepeal mõtlesingi et ahh, mis ma neid teisi ikka vaatan, ma lihtsalt nüüd etenduse lõpuni jälgin Malmsteini :P Mitte et teised oleks halvemad olnud aga lihtsalt kui Panso oli lõpuni kujundatud karakter, siis ülejäänud kolm näitlejat mängisid vaheldumisi erinevaid karaktereid, ning tundus kohati et nende eesmärk ongi oma läbijooksvusega Panso karakteri staatust tõsta. Aga kuidagi kahju oli neist. Ja päriselt peab ütlema et lavastus mulle tervikuna ka ei meeldinud. Oligi nagu läbijooks ühe mehe eluloost.. aga peab siis poole ajast juba lõpus olulist infarkti ette mängima? või need valged tutid mis olid ainsaks aksessuaariks muidu mustadesse riietatud tegelastel? või need kastid mille eri külgedega oleks võinud ju terve etenduse mängida? Tundus nagu laval oleks poolik töö, mille mõned osad on väga hästi välja arendatud ning teistele pole üldse võhma jätkunud. Kuigi tekst oli hüplik (mis ilmselt osalt tingis selle lavale panemise raskuse), olid kasutatud leiud kohati väga armsad ja tekitasid taas huvi selle meistri kirjatöid lugeda. Ehk saalis viibinud üldiselt vanemas eas publik oskas sealt veel põnevaid vihjeid välja lugeda. Mulle jäi aga mulje, et tegu oli just täpselt sellise modernse tükiga, mille eest näidendi-Panso oma õpilasi hurjutas.
Kokkuvõtvalt 6/10 Malmstein võiks selle rolli eest küll mõne auhinna korjata :)
Täna käisin näiteks Draamateatri Pansot vaatamas. Sain pileti puhtjuhuslikult, kuna selle õige omanik oli mattunud töökohustuste alla. Olen Draamas üldiselt viimasel ajal väga vähe etendusi näinud, kohe kuidagi ei satu sinna. On asju mida väga tahaks näha aga samas ma tean ka, et see ei ole päris nii 100% minu teater nagu näiteks Linnakas või NO.
Igatahes Panso. No tegelikult ma läksingi sinna ju Malmsteini vaatama ja ta oli ka tõega vaatamisväärsus. Milline sära silmis, milline viimistletud karakter! Vahepeal mõtlesingi et ahh, mis ma neid teisi ikka vaatan, ma lihtsalt nüüd etenduse lõpuni jälgin Malmsteini :P Mitte et teised oleks halvemad olnud aga lihtsalt kui Panso oli lõpuni kujundatud karakter, siis ülejäänud kolm näitlejat mängisid vaheldumisi erinevaid karaktereid, ning tundus kohati et nende eesmärk ongi oma läbijooksvusega Panso karakteri staatust tõsta. Aga kuidagi kahju oli neist. Ja päriselt peab ütlema et lavastus mulle tervikuna ka ei meeldinud. Oligi nagu läbijooks ühe mehe eluloost.. aga peab siis poole ajast juba lõpus olulist infarkti ette mängima? või need valged tutid mis olid ainsaks aksessuaariks muidu mustadesse riietatud tegelastel? või need kastid mille eri külgedega oleks võinud ju terve etenduse mängida? Tundus nagu laval oleks poolik töö, mille mõned osad on väga hästi välja arendatud ning teistele pole üldse võhma jätkunud. Kuigi tekst oli hüplik (mis ilmselt osalt tingis selle lavale panemise raskuse), olid kasutatud leiud kohati väga armsad ja tekitasid taas huvi selle meistri kirjatöid lugeda. Ehk saalis viibinud üldiselt vanemas eas publik oskas sealt veel põnevaid vihjeid välja lugeda. Mulle jäi aga mulje, et tegu oli just täpselt sellise modernse tükiga, mille eest näidendi-Panso oma õpilasi hurjutas.
Kokkuvõtvalt 6/10 Malmstein võiks selle rolli eest küll mõne auhinna korjata :)
Subscribe to:
Posts (Atom)