Tuesday, February 1, 2011

Burlesque

Sattusin pärast kodust sushiorgiat vaatama kinno uut muusikalifilmi. Sisul ma igaks juhuks pikemalt ei peatu, kuigi peab ütlema, et polnudki nii halb kui ma kartsin :P Muusikalifilm ongi ju eelkõige tantsu, laulu, ilusate kostüümide ja veel ilusamate inimeste film ja sellena ta õigustas end täielikult. Christina Aguilera lauluvõtted on küll teada aga see ei tähenda et nad ikkagi naudingust kananahka ihule ei tekitaks. Ja mingi seletamatu trennimineku kihk tekib mul ka alati pärast selliseid filme :P Mis veel kinoteosest meelde jäi - kaunid ning karaktersed naised ja mehed. Cher imho ei olnud siiski tuutori rolli parim valik. Ta on kindlasti kunagi suur staar olnud aga.. sünniaasta 46 andis end siiski veidi tunda. Aga kokkuvõttes oli siuke kena tervik. Mulle meeldib see stiil vnoh üldse muusikalitüüpi asjad juba sellepärast, et neid ei anna teha ilma et 100% pingutaks. Ja kui seda kõike siis veel kelmika naeratusega tehakse.. see lööbki paueri sisse. Kahju et enamik popartiste arvavad, et vaikse niutsumisega saab masse kõigutada. Vnoh natuke nagu saabki aga palju rohkem saab siis, kui möirata nii nagu Christina seda teeb. Mnjaa.. seda naist kuulaks küll laivis...
7/10

Saturday, January 29, 2011

Kõik on täis

Olen veel võlgu kommentaari Draamateatri etendusele "Kõik on täis".
Teplenkov on ikka mees nagu armee. Ega muidu ei saakski nii karakteriterohket monotükki mängida. Kuigi materjal oli eesti publikule ehk veidi harjumatult ameerikane, hoidis Taavi esitus tähelepanu koguaeg nii erksa, et muid mõtteid etenduse jooksul pähe ei tulnudki. Ja noh tegelikult võib ju lugu noore inimese pürgimisest oma unistuste poole ja kõigest muust millega ta oma eesmärgi kõrval tegelema peab rääkida ükspuha millisel mandril. Etenduse lõpuks olin märkamatult hakanud tema karakterile kaasa elama, nii et kergelt triumfeeriv lõpp tõi silma ootamatu pisara. Aplausi oli ta aga igatahes mitmekordselt ära teeninud.
8/10 (Olin ehk tollel hetkel ise ka veidi väsinud aga lugu ise oli minu jaoks ikka natuke liiga ameerika.)

Kirjad Inglile

Käisin eile järjekordset uut eesti filmi vaatamas. Üldse tundub, et see aasta saab eesti filmide poolest küll rikas olema. Siis on ehk igasugu ametitel ka ometi erinevaid filme, mida auhinnata (see tänane uudis "Taevalaulu" järjekordsest riiklikust preemiast oli suht jabur aga no las ta jääda).
Juba "Üks mu sõber" oli hea film. Rõõmus ja tore ja selline, mida peab vahepeal vaatama selleks, et ei unustaks ennast vinguma ja virisema. Natsa venis aga ilusad suvised Lõuna-Eesti vaated tegid selle täiesti tasa. Ja muidugi näitlejate valik oli lihtsalt suurepärane. Kokkuvõtvalt - väga lahe energiaboost! Ja nüüd siis see "Kirjad Inglile".
See oli üks hoopis teist masti film. Ilmselt olin oma eelmise õhtu etendusest ka üsna õiges meeleolus aga seda vaadates oli selline tunne, et filmi pausid on veel kaalukamad kui sõnad. Aga sõnu oli jälle vaja, selleks et pause mõista. Pildiliselt ja heliliselt oli film ka muidugi väga ilus. Ühest küljest jäi mulje, et tegu on anonüümse looga, kuid teemad puudutasid sellegipoolest lähedalt. Tundub ju et ei ole tegelikult oluline, et Afganistan on kaugel ja moslemid meid ei hirmuta ja üldsegist ei saadeta tänapäeval enam kedagi sunniviisiliselt sõtta aga... mõelgem kasvõi Rootsi pommiplahvatusele või Tuneesiale/Egiptusele ja mis see kolmas koht oligi kus moslemid nüüd jälle pead tõstavad.. või kasvõi sellele samale Venemaale, mille poolt vallutada saamist me ikka veel tegelikult hullult kardame. Kes ütleb, et see kõik ei pruugi igaüht meist ühel päeval puudutada ja mõni sõda jälle paljusid ka meie elusid ära ei lõika. Ühesõnaga ootamatult aktuaalne ja kaunis film oli. Paistab et tegu on festivalifilmiga ja ma siiralt loodan et tal läheb maailmas ka hästi. Kõnetada võib ta paljusid.
10/10

---

Pärast filmi tekkis selline visioon, et Artisest võiks saada hoopis puhtalt eesti filme (või no ka kaastöid) näitav kino. Neid väljamaa kunstifilme saavad huvilised netist ka alla laadida aga Tallinnas võiks olla üks koht, kus näidatakse koguaeg eesti filme. Muidu nende oma asjadega ongi nii, et kui välja tulevad siis korraks on kinos aga pärast enam keegi ei mäleta. Ja muidugi vastupidi ka. Mis kuramusepärast peab olema 500 m raadiuses 3 kino mis näitavad suht sarnast programmi. Tehkegi nii et Tallinnas on uusi eesti filme võimalik näha ainult Artises. Ja vanu ka. Siis teavad kõik lapsed kevadet, suve ja sügist ja mina ei pea enam tunnistama, et ma pole näinud "Hukkunud alpinisti hotelli". (Ja ma tean et eesti filme on Artise fuajeest võimalik DVDl osta aga kino on ikka midagi muud!)

Thursday, January 20, 2011

Panso

Peab ikka tihemini siia märkeid hakkama tegema. Vanainimese värk, muidu läheb meelest äragi, mis elus nähtud ja tehtud on.
Täna käisin näiteks Draamateatri Pansot vaatamas. Sain pileti puhtjuhuslikult, kuna selle õige omanik oli mattunud töökohustuste alla. Olen Draamas üldiselt viimasel ajal väga vähe etendusi näinud, kohe kuidagi ei satu sinna. On asju mida väga tahaks näha aga samas ma tean ka, et see ei ole päris nii 100% minu teater nagu näiteks Linnakas või NO.
Igatahes Panso. No tegelikult ma läksingi sinna ju Malmsteini vaatama ja ta oli ka tõega vaatamisväärsus. Milline sära silmis, milline viimistletud karakter! Vahepeal mõtlesingi et ahh, mis ma neid teisi ikka vaatan, ma lihtsalt nüüd etenduse lõpuni jälgin Malmsteini :P Mitte et teised oleks halvemad olnud aga lihtsalt kui Panso oli lõpuni kujundatud karakter, siis ülejäänud kolm näitlejat mängisid vaheldumisi erinevaid karaktereid, ning tundus kohati et nende eesmärk ongi oma läbijooksvusega Panso karakteri staatust tõsta. Aga kuidagi kahju oli neist. Ja päriselt peab ütlema et lavastus mulle tervikuna ka ei meeldinud. Oligi nagu läbijooks ühe mehe eluloost.. aga peab siis poole ajast juba lõpus olulist infarkti ette mängima? või need valged tutid mis olid ainsaks aksessuaariks muidu mustadesse riietatud tegelastel? või need kastid mille eri külgedega oleks võinud ju terve etenduse mängida? Tundus nagu laval oleks poolik töö, mille mõned osad on väga hästi välja arendatud ning teistele pole üldse võhma jätkunud. Kuigi tekst oli hüplik (mis ilmselt osalt tingis selle lavale panemise raskuse), olid kasutatud leiud kohati väga armsad ja tekitasid taas huvi selle meistri kirjatöid lugeda. Ehk saalis viibinud üldiselt vanemas eas publik oskas sealt veel põnevaid vihjeid välja lugeda. Mulle jäi aga mulje, et tegu oli just täpselt sellise modernse tükiga, mille eest näidendi-Panso oma õpilasi hurjutas.
Kokkuvõtvalt 6/10 Malmstein võiks selle rolli eest küll mõne auhinna korjata :)

Tuesday, July 20, 2010

Baltoscandal ja B'OFF = sellesuvised teatrielamused.

Mitmed vahepealsed elamused on siin jäänud teenimatult kajastamata aga on midagi, millest tulenev emotsioon on nii suur, et olles kaks nädalat sellest lakkamatult rääkinud, pean ka siia tuleviku tarbeks väikse kokkuvõtte tegema.
Tegemist on minu jaoks alati kõige oodatuma festivaliga Eestis. Baltoscandali ja selle alaprogrammi B'OFFiga. Ainus viga on see, et neid kohtab ainult iga kahe aasta järel ja nagu Erika tabavalt mainis, siis vahepeal jõuab juba peaaegu meelest ära minna kui hea asjaga tegu on. Aga just selle vältimiseks saab see postitus olema:)
Sel aastal algas B'OFF enne Baltoscandalit ja nii nagu kahel eelnevalgi korral olin seekordki esinejate nimekirjas. Neli aastat tagasi sai B'OFFil käidud M.Kampuse lavastusega "Katt ja Fredda", kaks aastat tagasi Foorumgrupi etendustega ja nüüd siis loomulikult oli koosseisuks "Improgrupp JAA!". Esinesime kahe etendusega, kord Rakvere keskväljakul ja teinekord kaupluses Vahejaam ning esinemised läksid üsna hästi. Sesmõtteset alati saaks paremini aga meie jätkuva õppeprotsessi kohta oli kõik väga bro. Ja arvestades ka seda, et teise päeva etenduseks oli meie grupis kaks meest vähem saime ilusti hakkama:) Aga mulle meeldiks kui meid kommenteeriks hoopis keegi teine:)
Nimekirja kõigist B'OFFil esinejatest leiab siit. Kõiki näha ei õnnestunud aga tahaksin meenutada hea sõnaga mõningaid paremini meeldejäänuid.
Kolga Kohal-olijad. Kokkuvõtva klipi nende 15. min etendusest leiab siit aga see annab edasi pigem tehnilist infot kui emotsiooni. Olles eelnevalt seda klippi näinud, ei oodanud ma etendusest just paljut kuid lõpptulemusena pean ütlema, et see oli parim 15 min-tükk mida ma näinud olen. Lühike ja konkreetne aga sisukas ja vaimukas. Mis mind väga positiivselt üllatas, oli see kuidas noored näitlejad-tantsijad loosse sisse elasid ja asja täiega kaasa tegid, olgu et nende esimene etenduspaik oli kaubanduskeskuse 2. korruse koridor ja no ma kujutan ette ka lihtsamaid kohti keskendumiseks kui see virr-varr ja segaduses poodlejad ümberringi. Aga nende keskendumine pani ka publiku keskenduma. Ja lugu nautima. Nii et kui te peaks seda klippi vaatama, siis kujutage sellele juurde sisukas lugu ja füüsiliselt väga hästi loodud karakterid, mida kogu täiega edasi antakse ja te saate ehk natuke paremini asjast aimu.
Liis Niller ja Rene Liivamägi. Tegu oli väga ilusa ja läbimõeldud tantsulavastusega. Tantsjad kasutasid pehmet vetruvat lava ja tekstiilist seinu tundes end igatpidi liikudes väga mugavalt. Neile samadele seintele näidati armsaid visuaale ja lava eesnurgas oli kaks muusikut, kes erinevate pillide ja suu abil tegid vastavalt näitlejate liikumisele helisid. Nagu kaasaaegse koreograafia puhul tihti juhtub, kadus ühel hetkel loo jälgimisel järg käest ära aga see polnudki enam oluline. Kui inimesed laval lustivad, kandub see üle ka publikusse ja mõnikord sellest piisabki:)
Rakvere Linnanoorte näitetrupp. Üllatas jällegi näitlejate asjatundlikusega. Meeldejäävaim oli nende etendus Dahin! Dahin! kus väheste vahenditega püüti üsna keerulist lugu jutustada. Must lava, markeerivad kostüümid, mõningad hädavajalikud butafoorilised elemendid ja kõik. Selle taustalt tõusiski aga mäng paremini esile. Eriti meeldejääv oli minu jaoks kass (ristisin ta juba mõttes Peemotiks), kes tihti stseeni sattus ja siis lihtsalt seal magama jäi.. või laua alla ronis.. või pesi end.. või reageeris külaliste silitustele.. või tegi ükspuha mida muud, mida kassid ikka teevad. Väga naljakas tegelane oli - loo kulgemise kohalt mitte just hädavajalik aga andis toreda mõõtme sellele juurde.
TLÜ Tudengiteater Üllar. Naljakas oli, et mulle polnud kunagi varem pähe tulnud, et ma olen nende etenduse baasmaterjaliks olevat Margaret Atwoodi raamatut "Penelopeia" ju varem lugenud. Tookord see mulle üldse ei meeldinud aga nüüd paar aastat hiljem, andis see mulle eelise antud etenduse jälgimiseks ning lugu hakkas minu jaoks kuidagi teistmoodi tööle, nii et mul oli seda huvitav jägida. Professionaalses teatris on see kindlasti teistmoodi, aga mulle tundub, et harrastuslikus trupis, mis käib koos eelkõige enda lõbuks, peaks olema materjal pigem trupi enda valitud. Näitlejad kandsid neile antud karakterid küll ilusti välja aga tegelikult on see ikkagi tugevalt peategelase lugu ning kuna kõigile oli ikka tahetud "rolli anda" jäi tulemus minu jaoks lavastuslikult veidi kooliteatrit meenutavaks. Aga see on ka minu väga subjektiivne arvamus :P
U R Expressive. Väga vingelt tehtud naerukoolitus! Inimesed tõesti millegipärast kardavad oma naeru ja see on arusaadav arvestades seda kui palju ma olen kuulnud ümberringi eimidagi ütlevaid aga halvustavaid kommentaare a la "kuule miks sa niimoodi naerad?!". Naer on ju ometi midagi lõõgastavat ja vabastavat ja maailma kõige rumalam oleks kontrollida oma naeru kõla. Kes üldse ütleb milline on ilus naer? Igal juhul oli tegu väga toreda perfonksiga. Asjalikud noormehed selgitasid naeru detaile, lindistasid julgemate ligiastujate naeru ja tarvidusel miksisid seda arvutiga tehes sellest lõpuks lugusid. Lisaks oli videokoolitus, millel näidati erinevaid naeruvõtteid, ning kolm boksi, milles oli võimalik kõrvaklappidest kuulata juhiseid, ning peegli ees naeru harjutada. Noh et juhuks, kui mõni festivalietendus muidu muljet ei peaks jätma, siis kuidas vähemalt iseendale hea tuju teha. Ja naer on ju nakkav ;) Ütlemata tore oli :)


Nii. Aga see, miks ma need aastad B'OFFil esinemas olen käinud ei ole mitte ainult võimalus kohata teisi põnevaid noori teatritegijaid B'OFFil vaid väga suurel määral on mind motiveerinud ka teadmine, et kuigi hierarhia madalaimal redelipulgal, on B'OFFi osaleja kaardiga võimalik pääseda ka Baltoscandali etendusi vaatama, kui saalis veel ruumi peaks jätkuma.. ja vot see on alles maasikas, sest selliseid teistmoodi etendusi eestis muul ajal suurt ei näe kui iga kahe aasta tagant Baltokal! Mis mulle selle festivali juures üldse meeldib on see, et saali minnes ei tea kunagi mis sind seal täpselt ees ootab ja millise emotsiooniga sealt lahkud. Nii ka sel aastal - oli uskumatult vägevaid asju ja oli ka "mhh?" elamusi. Priit Raua pea sisse ma ei näe aga enda omast jagan heameelega mälestusväärsemaid kogemusi.

Rakvere teatri "Toatüdrukud". Mulle siuksed väheste tegelastega psühholoogilised salongitükid nagunii meeldivad. Eriti kui laval on Ülle Lichtfeldt. Ja esinemiskoht ja lavakujundus olid ka üllatuslikud aga head. Keskendumise tegi veidi raskeks lämmatav palavus ja akendest sisse pressiv päiksevalgus aga näitlejad kandsid selle loomulikuna välja, nii et see muutus loomulikuks ka publiku jaoks. Pärast kahe tugeva näitleja-karakteri omavahelist kassi-hiire mängu, mis täitis etenduse esimese poole, tuli lavale kolmas naine, kes asus mängu ise juhtima, samas eelnevasse väga hästi sulandudes. Uhh, seda on keeruline seletada aga igatahes nägin ma esimest korda laval Anneli Rahkemad ja ta suutis üllatavalt hästi ja tugevalt Üllele ja Tiinale vastu mängida. Või noh, tegelikult oli see ju kõik koosmäng. Igatahes kuulun nende inimeste hulka, kes soovitavad seda tükki vaatama minna:)

Ursula Martinez "My stories, Your Emails". Üks väga julge, iseloomuga ja energiline naisterahvas on see Ursula. Antud etenduse näol oli tegu stand-up'iga, mis tõukus ühest tema varasemast striptiisietendusest (klipp tollest on siin), tehes nalja kirjade üle, mida mehed pärast selle šõu netist nägemist talle saatsid. Imetlusväärne oli aga eelkõige see, kuidas ta publikuga mängis, tehes mitmed tabuks peetavad teemad loomulikuks, heites samas nalja meie ühiskonnas laialt levinud käitumismallide üle. Igatahes pakkus tema etendus rohkelt võimalust täiest südamest kaasa naerda asjade üle, millest me tavaliselt nalja ei tee. Omamoodi vabastav või nii.

Erik Alalooga & Haans Gunter Lock "Kinemaatiline müsteerium". See on vist etendus/performance/installatsioon, millest ma siiani kõige rohkem Baltokaga seoses rääkinud olen. Sest kui keegi tahaks teha etendust just minule, siis see oleks täpselt selline. Märksõnad: mäng; kerged allusioonid filmile "Saag" mängujuhi osas; salapärased võtmed, mis avavad vaid ühe ukse; suur hämar ruum, mis on täis erinevaid omavahel ühenduses olevaid masinaid, mis lähevad tööle kui nad õigesti ära ühendada, pannes liikuma ruumi keskel tara taga oleva suure süsteemi, mis meid seal välja päästma peaks; laivis tekitatud helid alates plekikrabinast kuni viiulinootideni; ja publik, kellest kogu performance põhimõtteliselt sõltub. Mul oli hea meel, et seal oli hämar, sest muidu oleks inimesed ehk veidi imelikult vaadanud mind, kes ma silmad peas kilamas ja suu naeratusest kõrvuni erinevate masinate juures käisin ning neid tööle panna püüdsin. Mõningatega sain hakkama ka :) Real life computer game.

AKHE Engineering Theatre "Faust. 2360 Words". Uuh miuke teater ja millised mehed. Sry aga ma ei oska seda paremini kirjeldada kui tekstiga Baltoka kodukalt:
"2360 hoolikalt valitud sõna, veidrad juhtumised, keemilised katsed ja visuaalselt nutikad lavapildid – selline on Vene inseneriteateri Akhe plahvatuslik versioon doktor Faustuse igipõlisest loost.
1990. aastate alguses Peterburi kunstiringkondades tuntuks saanud Akhe kogus kuulsust oma erakordsete rituaalsete happening‘idega. Nende etendusi, installatsioone ja aktsioone iseloomustavad visuaalkunstide, objektiteatri, pürotehnika, keemiliste katsetuste ja tehnoloogiliste leiutiste aktiivne kasutamine ja teatrikunsti kõikvõimalike ruumiliste ning vormiliste kaanonite eitamine."

Kui teatrit on võimalik teha kõigest jõust ja kogu hingega siis seda seal laval ka näha võis. Publik ei tõusnud plaksutades püsti mitte niisama jalgu sirutama vaid tõsist austust avaldama. Ja näitlejad omakorda avasid laval baari, et publikuga klaasike veini või viina võtta.


Ja mina võin nüüd järgmise Baltokani päevi hakata lugema. Sest sellest ma ilma jääda ei taha!:)

Friday, March 19, 2010

An education

Lõpetasin just ühe imekauni filmi vaatamise. "An Education" teose nimeks siis. Uhh... kuidas anda edasi emotsioone filmist, mille igat sekundit sa oled huvi ja põnevusega nautinud! Peakarakterit mängiv neiu köitis värvikireva emotsioonide ja näoilmete paletiga, meenutades vaheldumisi Audrey Tautoud ja Audrey Hepburni (mis teema selle eesnimega on huvitav:P). Juba temast üksi piisas, et filmi nauditavaks muuta. Ja muidugi pisiasjad, et tegevus toimus 60ndatel ja poolenisti Londonis ja poolenisti Pariisis ja et mul tekkis juba keset filmi soov kõiki soundtracki lugusid taga otsima hakata tähendasid ka midagi. Stiilne, hoogne, võib-olla mitte just kõige keerukama sisuga aga kaunis romantiline film ühe tütarlapse naiseks sirgumisest läbi tüütute koolikohustuse ja peibutava jazzi...
Ma arvan et see mõjus hästi et ma seda enne eksamiks õppima hakkamist vaatasin :)
Treileri leiate siit, IMDB tarkuse siit ja helinäite siit.
10/10 Omas stiilis "par excellence";)

Saturday, March 13, 2010

Tudengite Teatrifestival 2010

Poliitiliselt korrektse versiooni 3päevasest hullupööra lahedast festivalist leiab siit (seitsmes lehekülg, nii et kerige aga heaga allapoole:P):
http://esindus.ee/tf.oigus/wrtandbafils/2008927205708_25/marts2010_tuletee.pdf

Poliitikavabalt tahaksin veel lisada et T-Teater oli oma vanas headuses ja TÜTist ma parem ei hakka rääkimagi (sest nii pikki postitusi te tõesti ei jaksa lugeda..). Soovitan mõlemit vaatama minna ja linnukesed vidistavad et aprillis on neid mõlemid ehk ka Tallinnas näha..

Igal juhul on sära silmis tehtava noorusliku vaimsusega teater täiesti asendamatu!

P.S. Artiklis mõnes kohas silma torkav imelik lausestus ausõna ei ole minu süü.