Kui ma seda blogi tegema hakkasin, siis ma ei mõelnud üldse, et siia ka muusika-sektsioon võiks tekkida, sest kuigi ma kuulan palju muusikat, siis kultuuripostituseväärilisi elamusi satub ette harva. Eile käisin aga üle pika aja ühel jagamist väärival live-kontserdil.
Enamasti on konsadel tore lihtsalt muusikat kuulata ja bändimeeste laval tekkivaid omavahelisi nalju kaasa naerda. Mõnikord on ka head kiired lood, mille taustal tantsu vihtuda saab või siis hoopis väga artistlikud esinejad, kes kiirelt publiku üles kütavad. Viimaseid eestis väga palju ei leia, küll aga sain mõni aeg tagasi väga positiivse elamuse Lamendilt. Bänd, kelle nimi oli mind siiani eemale tõuganud, nendega kohtudes selgus aga, et nad mängivad väga lahedat vanakooli muusikat (a la Earth, Wind and Fire) ja nende laulja on eriti energiline afroameeriklane, kes laval olekut karvavõrdki ei häbene.
Aga üldse mitte kõigest sellest ei tahtnud ma rääkida:)
Sattusin eile esimest korda kuulama live'is bändi, mille lugusid ma juba poolenisti siiski kaasa laulda oskasin. Noh, tegu oli ka bändi teise live konsaga üldse ja et tegu on suhteliselt noorte poistega (ja üsna noore helimehega:p) siis okei, on asju, milles laval arenguruumi on. Aga see muuuuuuuuusika. Kui teile meeldis Jesus Christ Superstar siis lugege seda postitust kindlasti edasi. Või noh, see on vaid stiilinäide, sest eestis sellist muusikat palju muidu ei kohta. Aga jah, mulle meeldisid juba lindistused väga, sest mulle see stiil meeldib.. aga laivis ja päriselt... see oli ikka midagi vägevat. Ja nüüd pärast seda sissejuhatust jätan ma teile Catnapi lingi (myspace'is ka) et te ise seda kuulata saaks ja sinna juurde ette kujutada, kui võimas see veel laivis võib olla ;)
Friday, February 5, 2010
Wednesday, February 3, 2010
"Ma ei karda" Niccolo Ammaniti
"Pegasuse väikese sarja" raamatud on mulle juba esimesest kohtumisest muljet avaldanud. Kunagi kingiks saadud Anna Gavalda "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" on novellikogu, mille võtan siiani heameelega kätte. Ka teised samast sarjast kätte sattunud raamatud on jätnud tugeva mulje. Vähemasti minu lugemiskogemuse järgi õhkab neist Vana-Euroopa noorte kirjanike emotsionaalset stiilsust kuid samas ka piiride järele proovimist (mõjutatuna viimati loetust kirjeldaksin neist saadavat emotsiooni nagu kuumal päeval äkitselt puhkenud äikest). Tekstid on täis ootamatuid süzeepöördeid ja haaravad endasse, nii et kui raamat kätte võtta, on sellest raske loobuda. Sama juhtus ka viimati ostetud kuid mõneks ajaks seisma jäänud Niccolo Ammaniti teosega "Ma ei karda", mis lihtsalt ootas oma aega, et sel hetkel kui ma ta lõpuks kätte võtan mind täiega endasse imeda. Nii ka eile öösel juhtus.
Ma pean ütlema, et selle raamatu tulemusena hakkas mind esimest korda tõsiselt huvitama Itaalia. Mõnikord minnakse asjadest mööda kuni tuleb nende aeg ja minu jaoks polnud Itaaliat eilse ööni kaardilgi. Ähmane kujutelm mõnest sealsest võimalikust maapiirkonnast tekkis aga juba esimeste lehekülgede jooksul. Võib-olla saades inspiratsiooni kaanepildist aga Ammanitit peetakse ka muidu väga filmilikuks jutustajaks, asus fantaasia kiirelt looma must-valget Felliniliku pildirida ilusast kuid ebakindlast maailmast milles 10-aastased lapsed peavad äkitsi neile kohatute küsimustega maadlema. Loo arenedes tundub, et kirjanik pole oma fantaasiat piiranud - kõik mis juhtub on reaalne kuid samas siiski piisavalt ootamatu ja esmapilgul uskumatu. Kuigi tegu on põneva ilukirjandusliku teosega, ei puudu sellelt ka reaalne sotsiaalne mõõde. Täiskasvanute elu ja sealsed seigad on küll huvitavad aga see, mida lapsed sellest kõigest välja lugeda oskavad ja kuidas sellest mõjutatud võivad saada.. ühest küljest lihtne aga samas uudne ja geniaalne vaatenurk. Kokkuvõtvalt on tegu suurepärase kompotiga, mis sisaldab maalilisi maastikupilte, empaatiat mis tekib loo kõigi (!) tegelaste suhtes, inimlikke ellujäämispüüdlusi, suurt hulka paratamatust ja soovi sellest siiski üle olla.
Raamatust on tehtud ka film (tegelikult see esmaeesmärk oligi, kuid raamat ilmus siiski enne filmi) ja teades enda põhjalikkust plaanin ka selle lähemas tulevikus ära vaadata.
8/10 (avastasin et mulle meeldivad põhjaliku lõpetatusega raamatud.. sarnaselt äkilistele sisupööretele lõppes ka see raamat minu jaoks veidi liiga äkki)
Ma pean ütlema, et selle raamatu tulemusena hakkas mind esimest korda tõsiselt huvitama Itaalia. Mõnikord minnakse asjadest mööda kuni tuleb nende aeg ja minu jaoks polnud Itaaliat eilse ööni kaardilgi. Ähmane kujutelm mõnest sealsest võimalikust maapiirkonnast tekkis aga juba esimeste lehekülgede jooksul. Võib-olla saades inspiratsiooni kaanepildist aga Ammanitit peetakse ka muidu väga filmilikuks jutustajaks, asus fantaasia kiirelt looma must-valget Felliniliku pildirida ilusast kuid ebakindlast maailmast milles 10-aastased lapsed peavad äkitsi neile kohatute küsimustega maadlema. Loo arenedes tundub, et kirjanik pole oma fantaasiat piiranud - kõik mis juhtub on reaalne kuid samas siiski piisavalt ootamatu ja esmapilgul uskumatu. Kuigi tegu on põneva ilukirjandusliku teosega, ei puudu sellelt ka reaalne sotsiaalne mõõde. Täiskasvanute elu ja sealsed seigad on küll huvitavad aga see, mida lapsed sellest kõigest välja lugeda oskavad ja kuidas sellest mõjutatud võivad saada.. ühest küljest lihtne aga samas uudne ja geniaalne vaatenurk. Kokkuvõtvalt on tegu suurepärase kompotiga, mis sisaldab maalilisi maastikupilte, empaatiat mis tekib loo kõigi (!) tegelaste suhtes, inimlikke ellujäämispüüdlusi, suurt hulka paratamatust ja soovi sellest siiski üle olla.
Raamatust on tehtud ka film (tegelikult see esmaeesmärk oligi, kuid raamat ilmus siiski enne filmi) ja teades enda põhjalikkust plaanin ka selle lähemas tulevikus ära vaadata.
8/10 (avastasin et mulle meeldivad põhjaliku lõpetatusega raamatud.. sarnaselt äkilistele sisupööretele lõppes ka see raamat minu jaoks veidi liiga äkki)
Subscribe to:
Posts (Atom)