Kirjad Inglile

Käisin eile järjekordset uut eesti filmi vaatamas. Üldse tundub, et see aasta saab eesti filmide poolest küll rikas olema. Siis on ehk igasugu ametitel ka ometi erinevaid filme, mida auhinnata (see tänane uudis "Taevalaulu" järjekordsest riiklikust preemiast oli suht jabur aga no las ta jääda).
Juba "Üks mu sõber" oli hea film. Rõõmus ja tore ja selline, mida peab vahepeal vaatama selleks, et ei unustaks ennast vinguma ja virisema. Natsa venis aga ilusad suvised Lõuna-Eesti vaated tegid selle täiesti tasa. Ja muidugi näitlejate valik oli lihtsalt suurepärane. Kokkuvõtvalt - väga lahe energiaboost! Ja nüüd siis see "Kirjad Inglile".
See oli üks hoopis teist masti film. Ilmselt olin oma eelmise õhtu etendusest ka üsna õiges meeleolus aga seda vaadates oli selline tunne, et filmi pausid on veel kaalukamad kui sõnad. Aga sõnu oli jälle vaja, selleks et pause mõista. Pildiliselt ja heliliselt oli film ka muidugi väga ilus. Ühest küljest jäi mulje, et tegu on anonüümse looga, kuid teemad puudutasid sellegipoolest lähedalt. Tundub ju et ei ole tegelikult oluline, et Afganistan on kaugel ja moslemid meid ei hirmuta ja üldsegist ei saadeta tänapäeval enam kedagi sunniviisiliselt sõtta aga... mõelgem kasvõi Rootsi pommiplahvatusele või Tuneesiale/Egiptusele ja mis see kolmas koht oligi kus moslemid nüüd jälle pead tõstavad.. või kasvõi sellele samale Venemaale, mille poolt vallutada saamist me ikka veel tegelikult hullult kardame. Kes ütleb, et see kõik ei pruugi igaüht meist ühel päeval puudutada ja mõni sõda jälle paljusid ka meie elusid ära ei lõika. Ühesõnaga ootamatult aktuaalne ja kaunis film oli. Paistab et tegu on festivalifilmiga ja ma siiralt loodan et tal läheb maailmas ka hästi. Kõnetada võib ta paljusid.
10/10

---

Pärast filmi tekkis selline visioon, et Artisest võiks saada hoopis puhtalt eesti filme (või no ka kaastöid) näitav kino. Neid väljamaa kunstifilme saavad huvilised netist ka alla laadida aga Tallinnas võiks olla üks koht, kus näidatakse koguaeg eesti filme. Muidu nende oma asjadega ongi nii, et kui välja tulevad siis korraks on kinos aga pärast enam keegi ei mäleta. Ja muidugi vastupidi ka. Mis kuramusepärast peab olema 500 m raadiuses 3 kino mis näitavad suht sarnast programmi. Tehkegi nii et Tallinnas on uusi eesti filme võimalik näha ainult Artises. Ja vanu ka. Siis teavad kõik lapsed kevadet, suve ja sügist ja mina ei pea enam tunnistama, et ma pole näinud "Hukkunud alpinisti hotelli". (Ja ma tean et eesti filme on Artise fuajeest võimalik DVDl osta aga kino on ikka midagi muud!)